Esita küsimus elik@nlib.ee

Otsi küsimusi ja vastuseid

Kitsenda teemat

või vali teemaloendist

Vali teema

Mida mõista avaliku ja erasektori partnerluse all ning kuidas on see ELis reguleeritud?

Terminit avaliku ja erasektori partnerlus (Public Private Partnerships) ei ole õiguskirjanduses senini lõplikult ja üheselt defineeritud. Mõiste leidmine on raskendatud partnerluse keerulise ja kompleksse õigusliku olemuse tõttu.

Kõige üldisemas tähenduses viitab selline partnerlus koostööle avalike ametiasutuste ning eraõiguslike juriidiliste isikute vahel. Avaliku ja eraektori partnerluse eesmärk on tagada riigi ja/või kohaliku omavalitsuse kohustuste kiirem ning efektiivsem täitmine.

Sellist enamasti pikaajalist koostööd iseloomustab asjaolu, et eraõiguslik partner, kes osaleb asjaomase projekti eri etappides (väljatöötamine, eluviimine ja kasutamine), võtab endale riske, mis tavaliselt on omased avalikule sektorile, ning aitab sageli projekti rahastamisel.

Üha enam seostatakse avaliku ja erasektori partnerlust suuremahuliste infrastruktuuri projektidega, eriti sellistes sektorites nagu transport, ehitus, renoveerimine, juhtimine, rahva tervishoid, haridus ja riiklik julgeolek.

Euroopa Liidu õigus ei fikseeri avaliku ja erasektori partnerlust puudutavat ühest õiguslikku regulatsiooni. Pigem kehtestatakse liikmesriikidele suunatud avaliku ja erasektori partnerluse kohustuslikud üldalused või alusnormid ning soovituslikud suunised, kuidas see riigisiseses õiguses võiks reguleeritud olla.

Partnerluse esmased õiguslikud alused tulenevad EÜ asutamislepingust, mis puudutab asutamise ja teenuse osutamise vabaduse üldpõhimõtteid. Lisaks üldpõhimõtetele reguleerivad avaliku ja erasektori partnerlust ja eelkõige selle teatud protseduuride koordineerimist riigihangete läbiviimise korda sätestavad ELi direktiivid.

EL on Euroopa Komisjoni kaudu teinud korduvalt algatusi nt riigihangete õigusliku regulatsiooni ühtlustamiseks, et reguleerida just avaliku ja erasektori partnerluse fenomenist tulenevaid vastuolusid.

30. aprillil 2004 avaldas Euroopa Komisjon rohelise raamatu [COM(2004)690 lõplik] avaliku ja erasektori partnerluse ning ELi õiguse kohta riigihangete ja kontsessioonide suhtes.
Dokumendi eesmärk oli alustada debatti, kuidas parimal viisil tagada, et avaliku ja erasektori partnerlus võiks areneda tõhusa konkurentsi ja juriidilise selguse kontekstis.

15. novembril 2005 ilmunud teatises avaldas Euroopa Komisjon rohelise raamatu põhjal algatatud arutelu järeldused [KOM(2005)569 lõplik]. Teatisega ei lõpetatud avalikku arutelu vaid otsustati jätkata seda komiteedes Euroopa Komisjoni tasandil.

26. oktoobril 2006 avaldatud resolutsioonis kiidab Euroopa Parlament rohelise raamatu koostamise küll heaks, kuid on vastu avaliku ja erasektori parnerluse jaoks eraldi õiguskorra loomisele. Samas tõdetakse, et on olemas vajadus õigusloomealase algatuse järele kontsessioonide valdkonnas, pidades kinni siseturu ja läveväärtuse põhimõtetest ning kehtestades lihtsad eeskirjad pakkumismenetluste jaoks.

9. novembril 2009 avaldas Euroopa Komisjon teatise COM(2009)615, eesmärgiga kehtestada raamistik hoogustamaks avaliku ja erasektori partnerluste teket, et rahuldada olemasolevat ja tulevast vajadust teha investeeringuid avalikesse teenustesse, infrastruktuuri ja teadusuuringutesse Euroopas.

 

Tagasi