Esita küsimus elik@nlib.ee

Otsi küsimusi ja vastuseid

Kitsenda teemat

või vali teemaloendist

Vali teema

Mis on Schengeni leping?

Schengeni leping, mis kaotab sellega ühinenud riikide piiridel regulaarse passikontrolli sõlmiti 14. juunil 1985. aastal. Lepingu allkirjastasid viis riiki: Prantsusmaa, Belgia, Holland, Luxembourg ja Saksamaa. 1990. aastal määratleti Schengeni konventsioonis, kuidas sisepiiridel kontrolli kaotamine tegelikkuses ellu viia. Samuti kehtestati mitu asendusmeedet, millega tugevdada kontrolli välispiiril, määrata kindlaks ühtse viisa väljastamise menetlus, võidelda uimastikaubanduse vastu ning luua ühine teabejagamissüsteem – Schengeni infosüsteem (SIS). Kontrolli tegelik kaotamine piiridel algas 26. märtsil 1995.

Schengeni viisaruumi kuuluvad (2015. aasta märtsi seisuga): Belgia, Tšehhi Vabariik, Taani, Saksamaa, Eesti, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Läti, Leedu, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Austria, Poola, Portugal, Sloveenia, Slovakkia, Soome, Rootsi ning neli riiki, mis ei ole ELi liikmesriigid: Island, Norra, Šveits ja Lichtenstein.

Schengeni alasse ei kuulu Iirimaa, Suurbritannia, Horvaatia ja Küpros, kuid nad kohaldavad mõningaid Schengeni eeskirju.

Edaspidi ühinevad Rumeenia ja Bulgaaria.

Schengeni viisaruumi kuuluvate maade omavahelisi piire ületades passikontrolli ei ole. Aeg-ajalt võib esineda pistelist kontrolli. Schengeni lepinguga ühinenud riigid on kooskõlastanud viisanõuded, mis tähendab, et liikmesriikidel on ühtne nimekiri viisavabadest ja viisakohustuslikest riikidest.

Schengeni riikide territooriumi külastavate kolmandate riikide kodanikele, kellel peab määruse (EL) nr 539/2001 kohaselt olema viisa, väljastatakse ühine Schengeni viisa, mis annab selle kehtivusaja jooksul õiguse vabalt liikuda kogu Schengeni alal. Kõnealuse viisa kehtivusaeg ei või olla pikem kui 90 päeva mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul. Pikemat kui 90-päevast viibimist ning elamist Schengeni riikides reguleeritakse siseriikliku õigusega, välja arvatud teatavate kategooriate, näiteks üliõpilaste ja teadlaste või hooajatööliste seadusliku riigis viibimise puhul, mida reguleeritakse teatavate ELi direktiividega.

Kooskõlas välispiiridel toimuvat kohalikku piiriliiklust käsitlevate ELi eeskirjadega on mitu Schengeni riiki sõlminud kolmandatest riikidest naaberriikidega kohaliku piiriliikluse luba hõlmavad kahepoolsed kokkulepped, et hõlbustada kohalikku piiriliiklust, kaubandust, sotsiaalset ja kultuurialast lävimist ning piirkondlikku koostööd.

Lepingud ja konventsioon, koos Schengeni Täitevkomitee (Executive Commitee) poolt vastu võetud deklaratsioonide ja otsustega moodustavad selle, mida tuntakse “Schengeni acquis” ehk õigustiku nime all. Vastavalt Amsterdami lepinguga integreeriti Schengeni õigustik Euroopa Liidu õigusesse 2000. aastal.

Schengeni konventsiooni eestikeelne tõlge on avaldatud Euroopa Liidu Teataja Eriväljaandes ptk 19, kd. 2, lk. 9

Tagasi