Otsing

Põhifakte Euroopa Liidust

Põhifakte Euroopa Liidust

Sellelt lehelt leiab kasulikke fakte näiteks liikmesriikide, eurotsooni riikide ja kandidaatriikide kohta. Laienemiste ja ELi lepingute kronoloogia ning ELi ametlike keelte ja liidu sümboolika kohta.

akkordionipikktekst

Euroopa Liidus on kokku 27 liikmesriik (31. jaanuaril 2020 lahkus Suurbritannia EList):

Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa, Belgia, Luksemburg, Holland, Taani, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Portugal, Soome, Rootsi, Austria, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi,Slovakkia, Sloveenia, Ungari, Malta, Küpros, Rumeenia, Bulgaaria ja Horvaatia.

Euroopa Majanduspiikond (EEA) hõlmab 27 ELi liikmesriiki ning 3 EFTA riiki: Island, Norra ja Liechtenstein.
EEA leping jõustus 1. jaanuaril 1994.
NB! Suurbritannia, kes ei ole enam ELi liikmesriik, kuulub EEA lepinguriikide hulka kuni üleminekuperioodi lõpuni 31.12.2020.

Allikas: https://www.efta.int/About-EFTA/Frequently-asked-questions-EFTA-EEA-EFTA-membership-and-Brexit-328676

Euroopa Vabakaubanduspiirkonda (EFTA) kuuluv Šveits ei ole negatiivse tulemusega referendumi tõttu liitunud Euroopa Majanduspiirkonnaga.

EEA leping sisaldab endast ELi siseturu nelja põhivabadust: kaupade (v.a. põllumajandus ja kalandustooted), inimeste, teenuste ja kapitali vaba liikumine.


Allikas: Euroopa Liidu portaal; Euroopa Liidu välisteenistus.

akkordionipikktekst

Türgi  (ühinemisläbirääkimisi alustati 3. oktoobril 2005)
Endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia (2009. a. oktoobris soovitas Euroopa Komisjon ühinemisläbirääkimisi alustada)
Montenegro (ühinemisläbirääkimisi alustati 29. juunil 2012)
Serbia (kandidaatriigi staatus 2. märtsist 2012, esitas ühinemistaotluse 22. detsembril 2009, 21. jaanuaril 2014 alustati ühinemisläbirääkimistega)
Albania (kandidaatriigi staatus 27. juunist 2014)
Island (ühinemisläbirääkimised otsustati avada 17. juunil 2010, kuid 2013. a. maist otsustas Islandi valitus läbirääkimised peatada)

Potentsiaalsed kandidaatriigid:

Bosnia ja Hertsegoviina
Kosovo (vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu relolutsioonile 1244).
 


Allikas: Euroopa Komisjoni naabruspoliitika ja laienemise peadirektoraat

akkordionipikktekst

1952 – Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Luksemburg ja Holland panid aluse Euroopa ühendustele.
1973 – Iirimaa, Taani, Suurbritannia
1981 – Kreeka
1986 – Hispaania, Portugal
1995 – Austria, Soome, Rootsi
2004 – Eesti, Läti, Leedu, Slovakkia, Tšehhi, Sloveenia, Poola, Ungari, Malta, Küpros
2007 – Rumeenia, Bulgaaria
2013 – Horvaatia


AllikasEuroopa Komisjoni naabruspoliitika ja laienemise peadirektoraat

akkordionipikktekst

Ühisraha eurot kasutavad 27st liikmesriigist 19 riiki:

Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa, Belgia, Luksemburg, Holland, Kreeka, Hispaania, Portugal, Soome, Austria, Iirimaa (Euro pangatähed ja mündid tulid 12 riigis käibele 1. jaanuarist 2002)
Sloveenia (1. jaan. 2007)
Malta ja Küpros (1. jaan. 2008)
Slovakkia (1. jaan. 2009)
Eesti (1. jaan. 2011)
Läti (1. jaan. 2014)
Leedu (1. jaan. 2015)

Oma rahvusvaluuta säilitasid Rootsi, Taani.

Rumeenia, Poola, Tšehhi, Ungari, Bulgaaria ja Horvaatia ei ole eurotsooni liikmed, kuna need riigid ei täida veel liitumiseks vajalikke kriteeriume.

Riigid, kus kasutatakse eurot ametliku kokkuleppe alusel Euroopa Liiduga: Monaco, San Marino ja Vatikani linnriik.

Riigid või territooriumid, kus kasutatakse eurot ametliku kokkuleppeta: Andorra, Kosovo, Montenegro.

Ülemereterritooriumid, kus kasutatakse eurot: Prantsusmaale kuuluvad Guadeloupe, Prantsuse Guajaana, Martinique, Réunion, Saint Barthélemy, Saint-Pierre-et-Miquelon, Mayotte; Portugalile kuuluvad Madeira saared ja Assoorid; Hispaaniale kuuluvad Kanaari saared.

 

Allikad: Euroopa Komisjoni majanduse ja rahanduse peadirektoraat; Euroopa Keskpank

akkordionipikktekst

Vastavalt eelnevalt kindlaksmääratud graafikule on iga liikmesriik 6 kuu vältel kordamööda nõukogu eesistujaks. Eesistumised said alguse 1958. aastast.

2007. aastast on eesistumine korraldatud kolmikeesistumistena (Trio Presidency ehk Trioka) ning koostatakse 18-kuuline eesistumisprogramm, millele lisandub iga eesistujariigi rahvuslik eesistumisprogramm.

Kolmikeesistumiste rotatsiooni puhul on arvestatud nii riigi suurust kui ka geograafillist asukohta. Selline kord võeti nõukogu poolt vastu 2006. a. septembris (seda nägi ette ka Euroopa põhiseaduse leping, mis kunagi ei jõustunud).

Nõukogu eesistujariik mängib olulist rolli institutsiooni töö korraldamisel, eriti seadusandlike ja poliitiliste otsuste algatamisel. Ta vastutab nõukogu istungite korraldamise ja juhatamise eest, kaasa arvatud töögruppide istungid, ning kompromisside vahendamise eest.

Lissaboni lepingu jõustumisest 1. detsembril 2009 juhatab aastas reeglina neljal korral kokku tulevat liikmesriikide valitsusjuhtidest ja riigipeadest koosnevat Euroopa Ülemkogu tööd eesistuja, kes valitakse kvalifitseeritud häälteenamusega kahe ja poole aasta pikkuseks ametiajaks, ühe tagasivalimisõigusega. Esimeseks Euroopa Ülemkogu eesistujaks valiti Herman von Rompuy.

Liikmesriikide eesistumine: jaanuar – juuni ja juuli – detsember.


2016 Holland, Slovakkia
2017 Malta, Eesti
2018 Bulgaaria, Austria
2019 Rumeenia, Soome
2020 Horvaatia, Saksamaa
2021 Portugal, Sloveenia
2022 Prantsusmaa, Tsehhi

Vaata eesistumiste ajakava kuni aastani 2030 (Nõukogu otsus 2016/1316).

 

Allikas: Euroopa Liidu Nõukogu

akkordionipikktekst

Schengeni lepingu eesmärk: isikute vaba liikumise tagamine Schengeni ruumis. Praktikas tähendab see, et lepinguga ühinenud riikide sisepiiridel ei toimu piirikontrolli ning kontrolli vähenemisest tulenevaid võimalikke negatiivseid tagajärgi vähendatakse kompensatsioonimeetmete abil.

Schengeni õigusruumi kuuluvad 26 riiki: Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa, Luksemburg, Holland (asutajariigid, liitunud 14.06.1985), Itaalia (27.11.1990), Portugal, Hispaania (25.06.1992), Kreeka (6.11.1992), Austria (28.04.1995), Island, Norra, Rootsi, Taani, Soome (19.12.1996), Eesti, Läti, Leedu, Tšehhi, Ungari, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia (21.12.2007), Šveits (12.12.2008), Liechtenstein (19.12.2011).

Schengeni õigusruumiga ei ole liitunud: Iirimaa ja Suurbritannia (kes 31. jaanuaril 2020 lahkus EList)

Lepingu sõlminud, kuid veel mitte täielikult Schengeni õigusruumi kuuluvad riigid: Küpros, Rumeenia, Bulgaaria, Horvaatia.

Schengeni lepingu rakendamise eeldus: kontrolli ja tõkete kaotamine sisepiiridel, piisavate kompensatsioonimehhanismide ja politseikoostöö olemasolu, välispiiride piisav tase, Schengeni- ja mitte-Schengeni reisijate eraldamine lennuväljadel ning valmidus Schengeni infosüsteemi kasutusele võtmiseks.

akkordionipikktekst
  • Euroopa Söe- ja Teraseühenduse leping (ESTÜ), Pariis (allkirjastati 18. aprill 1951, jõust. 23. juuli 1952. Leping aegus 23. juuli 2002)

 

  • Rooma lepingud

Euroopa Majandusühenduse leping (EMÜ), Rooma (allkirjastati 25. märts 1957, jõust. 1. jaanuar 1958)
Euroopa Aatomienergeetika Ühenduse leping (EURATOM), Rooma (allkirjastati 25. märts, jõust. 1. jaanuar 1958)

 

  • Ühtne Euroopa Akt, (1986, jõust. 1. juuli 1987)

Tähtsamad muudatused, mida viidi seoses Ühtse Euroopa Aktiga sisse asutamislepingutesse:
1) esitatakse Euroopa Ühenduse siseturu konseptsioon koos siseturu valmimise tähtajaga (1992);
2) nähakse ette Euroopa Ühenduste esimese astme kohtu loomine;
3) suurendadakse valdkondi, kus Euroopa Ühenduste Nõukogu otsustab häälteenamusega;
4) antakse Euroopa Parlamendile seadusloome protsessis koostöö tegemise õigus;
5) antakse Euroopa Komisjonile suuremaid volitusi seoses komisjonile õigusaktide vastuvõtmise delegeerimise laiendamisega;
6) antakse Euroopa Ühenduse struktuuri-, keskkonna-, uurimus- ja tehnoloogiapoliitikatele lepinguline ja seega õiguslik alus;
7) luuakse õiguslik alus Euroopa poliitilisele koostööle.

Vt ka Euroopa Parlamendi teabelehte “Ühtse Euroopa akti sünd”.

 

  • Liitmisleping (allkirjastati 8. aprill 1965 Brüsselis, jõust. 1. juuli 1967)

 

  • Euroopa Liidu leping, Maastricht (allkirjastati 7. veebruar 1992, jõust. 1. november 1993)

Selle lepinguga viidi Euroopa integratsioon “järgmisele tasandile”:
1) luuakse Euroopa Liit;
2) liigendatakse EL kolmele sambale tuginevaks: Euroopa ühendused; ühine välis- ja julgeolekupoliitika; õigusalane koostöö justiits- ja siseasjades;
3) pannakse alus Euroopa majanduse- ja rahaliidu loomisele – euro kasutuselevõtule, Euroopa Keskpankade süsteemi ja Euroopa Keskpanga loomisele;
4) tuuakse välja piiratud pädevuse, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtted;
5) institutsionaliseeritakse Euroopa Ülemkogu;
6) luuakse Regioonide Komitee;
7) tugevdatakse Euroopa Parlamendi rolli ja luuakse uus menetlusliik – kaasotsustamismenetlus;
8) Euroopa Parlamendi juurde luuakse Euroopa ombudsman;
9) ELile antakse uusi pädevusi, nt kultuuri valdkonnas, üle-euroopaliste võrkude ja tööstuse vallas;
10) uues redaktsioonis, kus pädevuste jaotus on paremini eristatav, esitatakse sotsiaalpoliitika, kutseõppe ja noorsoo valdkond, majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus, keskkonnapoliitika;
11) tervishoid (rahvatervis) ja tarbijakaitse saavad omaette peatüki ELi aluslepingutes, lisatakse ptk arengukoostöö ja ülemeremaa departemangude ja territooriumide assotsieerumise kohta;
12) luuakse ELi kodakondsus.

Vt ka Euroopa Parlamendi teabelehte “Maastrichti ja Amsterdami leping”.

 

  • Amsterdami leping (allkirjastati 2. oktoobril 1997, jõust. 1. mai 1999)

Amsterdami leping viis sisse järgmised muudatused:
1) kolmandast sambast viiakse esimesse sambasse õigusalane koostöö tsiviilasjades, k.a. viisa, varjupaiga, sisserände ja muu isikute vaba liikumist puudutav poliitika, mille tulemusena jäetakse kolmandasse sambasse politseikoostöö ja õigusalane kööstöö kriminaalasjades;
2) luuakse vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala;
3) Schengeni acquis viiakse Euroopa Liidu õiguse alla;
4) Euroopa Parlamendi kaasotsustamismenetlust laiendatakse tunduvalt;
5) Euroopa Parlamendi liikmete maksimaalseks arvuks fikseeritakse 700;
6) antakse õiguslik alus osadel liikmesriikidel soovi korral luua tihedam koostöö, millega institutsionaliseeritakse eri kiirusega edasiliikuva ELi võimaldamine (st mõned liikmesriigid saavad koostööga kaugemale minna, kui ülejäänud, juhul, kui nad on selleks valmis ja ülejäänud veel ei ole);
7) luuakse ühine välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoht, et esindada ühtselt ELi seisukohti;
8) tehakse terve hulk redaktsioonilisi parandusi, mh antakse aluslepingutele uus numeratsioon, EL leping saab tähtede asemel numbrid.

Paraku ei viidud Amsterdami lepinguga sisse sisulisi institutsionaalseid muudatusi, mis valmistaks ette ELi laienemist. Seetõttu läks peadselt vaja uut lepingumuudatust (Nice´i leping).

Vt ka Euroopa Parlamendi teabelehte “Maastrichti ja Amsterdami leping”.
 

  • Nice´i leping (allkirjastati 26. veebruar 2001, jõust. 1. veebruar 2003)

Muudatused, mida Nice´i lepinguga sisse viidi, olid järgmised:
1) laiendatakse kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamist ja muudetakse selle süsteemi ELi Nõukogus;
2) suurendatakse Euroopa Komisjoni presidendi võimupädevust;
3) Euroopa Komisjoni volinikke on edaspidi igast riigist üks, k.a. suurematest, kuni vastavate uute kokkulepeteni;
4) tõstetakse Euroopa Parlamendi liikmete maksimaalarvu 700-lt 732-le;
5) reformitakse õigusemõistmise süsteemi: täiendatakse Esimese astme kohut puudutavaid sätteid ja laiendatakse Esimese astme kohtu pädevust ning nähakse ette spetsiaalsete kohtukolleegiumide võimaldamine eri õigusvaldkonda puudutavate vaidluste jaoks;
6) antakse uus mõõde tõhustatud koostööle teatud osa liikmesriikide vahel;
7) lisatakse uus jaotis: majandus-, finants- ja tehniline koostöö kolmandate riikidega;
8) laiendatakse ELi pädevust väliskaubanduse alal ka teenuskaubanduse ja intellektuaalomandi kaubanduslike aspektide valdkonnas;
9) täiendatakse inimõiguste kaitse mehhanismi ELi Nõukogus hääleõiguse äravõtmisega juhul, kui esineb oht, et liikmesriik rikub raskelt inimõiguste ja õigusriigi põhimõtteid;
10) nimetatakse ÜVJP politiline komitee ümber poliitika- ja julgeolekukomiteeks ja antakse sellele pädevus kriisiohjamisoperatsioonideks, kaotatakse ka viide WEU-le (Lääne-Euroopa Liidule);
11) õigusalast koostööd kriminaalasjades tõhustatakse liikmesriike esindavatest prokuröridest koosneva Eurojustiga, mille eesmärk on hõlbustada liikmesriikide vahelist koostöödkriminaalasjade menetlemisel ja otsuste täitmisel;
12) EÜ Teataja nimetus muudetakse EL Teatajaks;
13) piduliku deklaratsioonina kiidetakse heaks EL põhiõiguste harta.

Vt ka Euroopa Parlamendi teabelehte “Nice’i leping ja Euroopa tuleviku konvent”.
 

  • Lissaboni leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut (allkirjastati 13. detsembril 2007, jõust. 1. detsember 2009).

Lissaboni lepinguga muudeti nii Euroopa Liidu lepingut kui ka Euroopa Ühenduse asutamislepingut. Esimesse integreeriti ELi üldisemad põhimõtted ning Euroopa põhiseaduse lepingus kokku lepitud sisulised uuendused. Teine nimetati ümber Euroopa Liidu toimimise lepinguks ning see reguleerib liidu poliitikat.
Olulisemad muudatused:
1) kadus senine keerukas struktuur (nn kolm sammast) ja ühes sellega Euroopa Ühenduse mõiste, edaspidi räägitakse vaid Euroopa Liidust;
2) korrastati Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide vahelist pädevuse jaotust ja pädevuse liike;
3) tänu kvalifitseeritud häälteenamusega otsusetegemise valdkondade laiendamisele muudeti Euroopa Liidu otsustusprotsess tõhusamaks ja kiiremaks;
4) senisest enamate otsuste tegemisse kaasati Euroopa Parlament;
5) poliitika muutus läbipaistvamaks, kuna nõukogu istungid, kus arutatakse seaduseelnõusid, muutusid avalikuks;
6) sätestati kodanikualgatuse võimalus – vähemalt miljon ELi kodanikku saavad teha komisjonile õigusakti kehtestamise ettepaneku;
7) rahvusparlamentidel on ulatuslikum järelevalve selle üle, et liidu tasandil tegutsetakse ainult siis, kui see on otstarbekas;
8) Euroopa Parlamendi liikmete arv võib olla kuni 751 (750 liiget ja president). Liikmesriigist valitud saadikute maksimumarv on 96 ja miinimumarv 6;
9) Euroopa Ülemkogust sai institutsioon. Ülemkogu tööd hakkas juhtima 2,5 aastaks, ühe tagasivalimise võimalusega valitav alaline eesistuja ehk nn ELi president;
10) loodi liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ehk nn ELi välisministri ametikoht ning Euroopa välisteenistus. Kõrge esindaja on üks komisjoni asepresidentidest ja ühtlasi välisasjade nõukogu eesistuja;
11) selgemalt sõnastati liidu välistegevuse eesmärgid, põhimõtted ja vahendid, esmakordselt rõhutatakse eraldi naabruspoliitika tähtsust;
12) lisati artikkel, mis võimaldab liikmesriigil soovi korral liidust välja astuda;
13) inimõiguste valdkonnas tunnustab leping põhiõiguste hartas sätestatud õigusi, vabadusi ja põhimõtteid ning muudab harta õiguslikult siduvaks.


Vt ka Euroopa Parlamendi teabelehte “Lissaboni leping”.

 

akkordionipikktekst

Euroopa Liidus on 24 ametlikku keelt: soome, rootsi, taani, saksa, inglise, hollandi, prantsuse, itaalia, kreeka, hispaania, portugali, tšehhi, eesti, läti, leedu, malta, ungari, poola, sloveenia, slovakkia, bulgaaria, rumeenia, iiri ja horvaadi keel.

ELi nn poolametliku (co-official) staatusega keelteks ehk täiendavateks keelteks on katalaani, galiitsia, baski, kõmri ehk walesi ja šoti  keel. Poolametlik staatus tähendab seda, et selles keeles kõnelev kodanik võib ELi institutsioonidega suhelda oma emakeeles ja saada ka samakeelse vastuse.


Allikas: ELi keeled

akkordionipikktekst

Lipp – algselt 1955. aastast teise rahvusvahelise organistatsiooni – Euroopa Nõukogu lipuna kasutusel olnud Euroopa lipp võeti ELi institutsioonide poolt kasutusele 1985. aastal.
Tähekeste arv lipul ei ole seotud liikmesriikide arvuga. Arv 12 sümboliseerib täielikkust, täiuslikkust ja ühtsust, mistõttu ei muutu ka ELi laienemisel lipu kujundus.

ELi lipu õige kasutamine koos allalaadimise võimalusega.

Eestis on ELi lipu heiskamise kord sätestatud Eesti lipu seadusega.

Hümn – meloodia pärineb Ludwig van Beethoveni loodud 9. sümfooniast “Ood rõõmule” ja hümni sõnad Friedrich von Schillerilt. 1972. aastal kuulutati see ametlikult Euroopa hümniks laiemas mõistes.

Euroopa logo võib kolmandate isikute poolt kasutada üksnes siis, kui:
– puudub tõenäosus, et logo kasutaja aetakse segi Euroopa Liidu (European Union) või Euroopa Nõukoguga (Council of Europe);
– logo ei kasutata eesmärkidel või seoses tegevustega, mis on vastuolus Euroopa Liidu või Euroopa Nõukogu eesmärkide ja põhimõtetega.

 

AllikasEuroopa Liidu portaal

akkordionipikktekst

Euroopa Komisjoni Eesti volinik on Kadri Simson, kes tegeleb energeetika valdkonnaga.

Eestil on Euroopa Parlamendis 7 esindajat.

Alates 2019. aastast kuuluvad Euroopa Parlamenti:
Andrus Ansip (Renew Europe Group)
Marina Kaljurand (Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon Euroopa Parlamendis)
Jaak Madisson (Identiteedi ja Demokraatia fraktsioon)
Sven Mikser (Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon Euroopa Parlamendis)
Urmas Paet (Renew Europe Group)
Yana Toom (Renew Europe Group)
Riho Terras (Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon)

Eesti majandus- ja ühiskonnaelu mitmete alade esindajad on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikmed ning Eesti kohalikud omavalitsused osalevad Regioonide Komitee töös. Eestil on mõlemas komitees 6 liiget, komiteede koosseisu uuendatakse iga nelja aasta tagant.

Eesti esindaja Euroopa Kontrollikojas on Juhan Parts
Eesti esindaja Euroopa Kohtus on Küllike Jürimäe ning Üldkohtus – Lauri Madise.
Eesti esindaja Euroopa Prokuratuuris (alustas tegevust 1. juunil 2021) on Kristel Siitam-Nyiri.

Luba