Esita küsimus elik@nlib.ee

23. aprill 2002 “Eesti põllumees Euroopa Liidu ühtses põllumajanduspoliitikas”

Teisipäeval, 23. aprillil 2002 kell 13.00–15.00 vastasid tasuta euroinfo telefonil 800 3330 helistajate küsimustele teemal “Eesti Põllumees Euroopa Liidu ühtses põllumajanduspoliitikas”  põllumajandusminister Jaanus Marrandi, põllumajanduse ja maaelu arengu asekantsler Toomas Kevvai, veterinaaria ja toiduosakonna juhataja Hendrik Kuusk ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kontrolliosakonna juhataja Andrus Rahnu.

 

Oodati küsimusi Euroopa Liidu positsiooni kohta põllumajanduses, selle mõjust Eestile enne ja pärast liitumist, Eesti põllumehe olukorrast selles situatsioonis ning investeeringutoetuste kohta abiprogrammi SAPARD raames.
Üritus korraldati koostöös Põllumajandusministeeriumiga.
———————————————————————–
KOKKUVÕTE:
Kahe tunni jooksul vastasid külalised ligi 70 küsimusele, millest 10 esitati elektrooniliselt. Infopäeva raames võttis Euroinfo telefoniga ühendust 22 inimest, kõik küsimused esitati eesti keeles.
Helistajaid huvitasid tootmiskvootide määrad ning üsna spetsiifilised küsimused SAPARDi abiprogrammi toetustaotluste kohta. Suur osa küsimustest ei puudutanud otseselt Euroopa Liiduga liitumist ning nendest küsimustest jäi kõlama maarahva kehvapoolne elujärg. Paar helistajat tegi ministrile ka konkreetseid ettepanekuid – nt tõsta nende maaomanike maamaksu, kes oma maad harida ei taha ning on selle unarusse jätnud.
Näiteks küsiti: Millist kasu saab Eesti põllumajandus EL ühtse põllumajanduspoliitikaga ühinemisel ja mis teiktab kõige rohkem raskusi Eesti põllumajandusele ELi astumisel?
Toomas Kevvai vastas kokkuvõtlikult öeldes järgmist: “Kasu poole peale võib kindlasti panna ühinemise Euroopa siseturuga, mis tähendab stabiilseid ja näiteks piima ja kvaliteetliha osas oluliselt kõrgemaid kokkuostuhindu. Kasu poole peale võib ilmselt panna ka kõigi eksporditoetuste äralangemist Eestisse sisseveetavatele põllumajandussaadustele, mis peaks tõstma kahtlemata Eesti tootjate konkurentsivõimet. Plussina võiks mainida veel avaramaid võimalusi erinevate arengutoetuste kasutamisel (investeerimisel, keskkonna olukorra parendamisel, alternatiivsete tegevuste arendamisel jne)
Kõige enam tekitavad aga raskusi ilmselt kaks probleemi:
a) tootmiskvoodid: Euroopa Liidu üldreegel on olnud, et tootmiskvootide tase on seotud liitumiseelse tasemega, see lähenemine on loogiline stabiilse arenguga riikide (nagu näiteks viimasel laienemisel Soome, Rootsi, Austria) puhul, kui on aga tegemist nn üleminekuriikidega, kelle hulka Eesti kahtlemata kuulub, siis võib selliste piirangute panek tasemel, mis Eesti puhul kindlasti ei ole ajalooliselt väljakujunenud tootmistase vaid toimunud reformidest tulenenud ajutine langus, tuua kaasa piirangu kogu sektori arengule. Seetõttu on just tootmiskvootide küsimus meile üks kõige olulisemaid
b) otsemaksed: otsemaksete osas mõni aasta tagasi EL poolt väidetu, et otsetoetusi uutele liikmesriikidele ei rakendata, on nüüd asendatud ettepanekuga rakendada otsemakseid uutele liikmesriikidele üleminekuperiood. See ettepanek näeb ette, et otsemaksed aastatel 2004-2005-2006 oleksid uute liikmesriikide põllumeestele vastavalt 25-30-35% EL kehtivast tasemest. seejärel tõuseks toetuse määrad kiireminu, jõudes aastaks 2013 100% EL siis kehtivast tasemest. Otsemaksete osas tähendaks see sisuliselt tänase toetustaseme mõningast suurenemist liitumisel ning seejärel kokkulepitud igaaastast tõusu. See variant ei ole loomulikult võrdväärne EL praegustes liikmesriikides kehtivaga, kuid looks siiski stabiilsuse põllumeestele oma tegevuse planeerimisel”.

 


Helistajatega vestlemas vasakult: Hendrik Kuusk, Andrus Rahnu,
Toomas Kevvai, Jaanus Marrandi
.