Esita küsimus 800 3330 Tasuta euroinfo telefon elik@nlib.ee

Peaminister vastas arupärimisele seoses Euroopa Liitu tabanud immigratsiooni kriisiga

08.06.2015

Peaminister Taavi Rõivas vastas Riigikogu liikmete Martin Helme, Uno Kaskpeiti, Henn Põlluaasa, Mart Helme, Arno Silla, Raivo Põldaru ja Jaak Madisoni 4. mail esitatud arupärimisele Eesti kohustuste ja kulutuste kohta seoses Euroopa Liitu tabanud immigratsiooni kriisiga (nr 12).

Arupärjad viitasid asjaolule, et Euroopa Liidu lõunapiire on tabanud illegaalse immigratsiooni laine ja see on tõstatanud küsimuse immigrantide jaotamisest liikmesriikide vahel kvootide alusel. Arupärijad soovisid peaministrilt teada, milliseid kohustusi on Eesti vastavasisulistel kõnelustel võtnud ja kas valitsus on arvutanud, millised kulud kaasneksid kvoodi alusel jaotatavate immigrantide majutamisel Eestisse.

„Eesti ei ole seni pagulaste ümberasustamise ja paigutamise programmides osalenud ning on olnud seisukohal, et see peab jääma liikmesriikidele vabatahtlikuks,“ ütles Rõivas. “Oma solidaarsust oleme eelistanud väljendada pigem rahalise ja tehnilise abiga rändesurve all kannatavatele riikidele.“

Peaminister selgitas, et kui vastu võetakse rahvusvahelise kaitse taotlejaid, kelle puhul viikse rahvusvahelise kaitse menetlus läbi Eestis, siis suunatakse nad majutuskeskusesse, kus kulu ühe varjupaigataotleja kohta on 324 eurot kuus. Sellele lisandub üldine majutuskeskuse aastane valmisolekutasu 101 000 eurot, mis ei sõltu sellest, kui palju on keskuses inimesi.

Kui Eestisse saabuvad juba rahvusvahelise kaitse saanud isikud, kes suunatakse kohe kohalikesse omavalitsustesse, siis kulub Eesti riigil esialgsel hinnangul ühe pagulase keeleõppele ja tõlketeenusele keskmiselt 1800 eurot, ütles peaminister. Ta lisas, et kuus kulub ühele pagulasleibkonnale kodu andmiseks umbes 400 eurot ja riigipoolne aktiivne toetusperiood on sel juhul kaks aastat.

Peaminister Taavi Rõivase sõnul on Euroopa Komisjoni eraldis Eestile seitsmeks aastaks varjupaiga-, rände- ja integratsioonifondi kaudu on üle 10 miljoni euro. Projektide elluviimiseks peab riik lisama 25 protsenti kaasfinantseeringut. Eraldisest viiendiku ehk ligi 2,5 miljonit eurot peab minema varjupaigavaldkonnale, ülejäänu on mõeldud integratsiooniks ning vabatahtliku või sunniviisilise tagasipöördumise tegevustele. Vajaduse korral võib varjupaigavaldkonnale mõeldud summasid suurendada teiste valdkondade arvel.

Kui Eesti otsustab osaleda ümberasustamises või -paigutamises, lisab Euroopa Komisjon ühekordse maksena iga siia toodava isiku pealt 6000 eurot, millele Eesti kohustusliku omafinantseeringuna midagi juurde lisama ei pea.

Rõivas rõhutas, et Eesti valitsus ei ole veel ametlikku seisukohta kinnitanud, kuid ta väljendas oma isiklikku hoiakut, et kriisi lahendamisel ei ole Eesti võimalik ega mõistlik päris kõrvale jääda, kuid Eesti ei saa aidata rohkem, kui on meile jõukohane.

Peaministri sõnul on Euroopa Komisjon rehkendanud Eesti osaks pagulaste probleemi lahendamisel ligi kaks protsenti, kuid tema hinnangul on see ikkagi ebaõiglaselt suur ja käib Eesti jaoks üle jõu.

„Eesti võimalused selle probleemi lahendamises osaleda peaks olema proportsioonis riigi suurusega,“ ütles Rõivas, kelle sõnul võib arvutuse aluseks võtta riigi SKT või rahvaarvu või nende aritmeetilise keskmise. Praegu pakutud kvoot on tema sõnul umbes 8–9 korda suurem kui Eesti jaoks õiglane ja Eesti võimekustega vastavuses olev lahendus.

„Eesti suurus Euroopa Liidus on pigem 0,2 kui kaks protsenti,“ ütles Rõivas. „Kui võtta SKT järgi, siis oleme me 0,14 protsenti Euroopa Liidust, kui võtame rahvaarvu järgi, siis me oleme 0,26 protsenti.“

Peaministri sõnul eelistab Eesti rääkida vabatahtlikkusest, mitte kohustuslikest kvootidest ning vabatahtlik kokkulepe peaks arvestama ikkagi riikide suurusi õiglasemalt.

 

Allikas: Riigikogu