Esita küsimus 800 3330 Tasuta euroinfo telefon elik@nlib.ee

Otsi küsimusi ja vastuseid

Kitsenda teemat

või vali teemaloendist

Vali teema

Millised on EL tööturupoliitika arengusuunad?

Samme sotsiaalvaldkonna reguleerimiseks ajendas astuma ametiühingute ja Euroopa Parlamendi liikmete äge kriitika passivsuse pärast, mistõttu hakati keskenduma majandusküsimuste kõrval ka tööhõive parandamisele ning elu- ja töötingimuste edendamisele ja ühtlustamisele EL-is.

Juba 1957. aasta Rooma lepingus märgiti, et töötingimusi tuleb liikmesriikides parandada. Esimesed sammud sotsiaalpoliitika ühtlustamiseks astus EL töötajate liikumisvabadust suurendades, naisi ja mehi võrdsustades ning kehtestades kõrgemad tööohutuse- ja hügieeninõuded. Kuni 1980. ndate lõpuni oli sotsiaalpoliitikal ELis siiski vaid minimaalne roll.

Sotsiaalsete küsimuste käsitlus saavutas EL-is uue taseme 1989.aasta detsembris. Siis kiitsid kõigi liikmesriikide riigi- ja valitsusjuhid, peale Ühendkuningriigi, heaks pühaliku deklaratsiooni – Ühenduse harta töötajate põhiõigustest, mida hiljem on lühiduse huvides hakatud kutsuma sotsiaalhartaks.

Mis puudutab tööturgu, siis hartas kinnitatakse juba Rooma lepingus sätestatud töötajate õigust liidus vabalt liikuda ning kasutada igas liikmesmaas selle kodanikega võrdseid töötingimusi. Töötajatele lubatakse tagada sotsiaalkindlustus ning miinimumsissetulek töö kaotamise korral. Neil on õigus kutseõppele kogu ametiaja jooksul sõltumata sellest, kas nad kuuluvad riigi kodakondsusesse, kus vastavad kursused toimuvad. Töökohtade tervis- ja ohutustingimused peavad olema rahuldavad ning tuleb liidus ühtlustada. Töötaja peab olema vähemalt 16 aastat vana ning pannakse ette nende õiglane tasustamine ning noorte erihuvide arvestamine. Enim tähelepanu väärivad kolm Sotsiaalharta osa, mis käsitlevad esiteks palka, teiseks elu- ja töötingimuste parandamist ning kolmandaks õigust ühineda, osaleda ettevõtte juhtimises ja sõlmida kollektiivne palgaleping. Õiguslikult mittesiduv harta andis liikmesriikidele vabad käed sätestamaks, kuidas kaasata töötajaid ettevõtte juhtimisse.

1990.ndatel on ametiühingute mõju vähenenud. Liikmesriigid on samal ajal hoidunud heaolupoliitikast, mis 1960. ja 1970.aastate eeskujul tõstaks märgatavalt palgakulusid ja pigem vähendanud, kui laiendanud tööturu reegleid.

1995.aastal võttis EL vastu direktiivi, mille kohaselt kõikides liikmesriikides tuleb töötajate informeerimiseks ja nendega nõu pidamiseks moodustada töönõukogud ettevõtetes, kus on vähemalt 2000 töötajat või üle 150 töötajaga filiaalid vähemasti kahes liikmesriigis.

1997. aastal lisati Amsterdami lepingusse sotsiaalpeatükk eesmärgiga luua koostöökavad tööpuuduse vähendamiseks. Ka Ühendkuningriik kiitis heaks nii Amsterdami lepingu kui sotsiaalharta. Lisaks EL sotsiaalhartale on kõik liikmesriigid Amsterdami lepingu kohaselt seotud ka Euroopa Nõukogu sotsiaalhartaga. Euroopa Nõukogu sotsiaalharta on põhjalikum EL-i omast ja erinevalt viimasest, õiguslikult siduv.

EL tööseadusandlus reguleerib järgnevaid valdkondi:
– kollektiivne koondamine;
– töötajate õiguste kaitsmine ettevõtete, äriühingute või nende osade üleminekul teisele omanikule;
– töövõtja kaitsmine tööandja maksevõimetuse korral;
– tööandja kohustuste kohta teavitada töötajaid töölepingule või töösuhetele kohandatavatest tingimustest;
– riikidevahelisel alusel ette nähtud Töönõukogu asutamine või kogu ühenduse ulatuses tegutsevates ettevõtetes või ettevõtete gruppides protseduuri loomine töötajate teavitamiseks ja nendega konsulteerimiseks;
– töötajate töölähetusse saatmine teenuste osutamise raames;
– osalise tööajaga töö;
– tööaeg;
– määratud ajaks sõlmitud töölepinguga töötajate tööohutuse ja -tervishoiu alaste meetmete täiendamine;
– noorte töökaitse;
– sotsiaalne dialoog;

ELis on jõutud kokkuleppele mitmetes miinimumstandardites, ametiühingusse kuulumise ja esindatuse õiguses, makstud puhkepäevades, maksimaalses tööajas, lapsepuhkustes ning paljus muus. Sarnasest töö- ja olmekeskkonnast ollakse ELis siiski veel väga kaugel.

Ühise sotsiaalpoliitika vajalikkuse ja vormi üle Euroopa Liidus on diskuteeritud juba alates Euroopa Majandusühenduse loomisest 1957. aastal. Otsest sotsiaalpoliitika ühtlustamist ei ole Euroopa Liidus siiski toimunud ning seetõttu on säilinud ka suured erinevused liikmesriikide sotsiaalses tasemes ning struktuurides.

Euroopa Liit on kõige rohkem sekkunud vaid tööhõive ja tööpuuduse küsimustes. Seega ei ole Euroopa Liidus seatud omaette eesmärgiks ühtlustada liikmesriikide sotsiaalpoliitikat. Igal liikmesriigil on õigus eelkõige kujunenud traditsioonide ja väärtushinnangute kohaselt rakendada oma sotsiaalpoliitikat. Sotsiaalstandardite ühtlustamine on siiski vältimatu niisugustes valdkondades, mis mõjutavad ühisturu funktsioneerimist, et vältida nn sotsiaalset dumpingut.

Tööhõivepoliitikat käsitlevaid suuniseid leiab järgmisest EL õigusaktist:
Nõukogu otsus 2003/578/EÜ liikmesriikide tööhõivepoliitikat käsitlevate suuniste kohta.

Ühenduse tööhõivepoliitikast saab lugeda ka siit.

  • Allikad:

    1) Palk, P. Euroopa ühendamise lugu. Tuum. Tln. 1999. Lk 156- 163;
    2) Euroopa Liidu sotsiaalmajanduspoliitika idalaienduse taustal. Tartu Ülikool. Majandusteaduskond. Tartu 1999. Lk 230- 231.

  • Uuendatud: 22.08.2017
Tagasi